aru ma ei mõista! täiesti jube päev on täna olnud.

ma ei mõista üldse miks ma täna hommikul üldse üles ärkasin? taarusin sinna suurde majja ainult selleks, et laulda mingisugustele eelkooliealistele hümne, millele nad niikuinii vilistavad. natuke istusin ka täiesti mõttetus "suhtleme inimestega, kellega me tavaliselt ei suhtle" ringis. ma ei suhtle inimestega, kellega ma ei suhtle, sel lihtsalt põhjusel, et ma ei taha nendega suhelda. ja ei taha nüüd ka, sest põgenesin sellest ruumist paari hetke möödudes.
päeva ei teinud paremaks ka teadasaamine, et homme pean ma hea poole õhtuni koolis passima, vaatamata sellele, et me seal midagi erilist niikuinii korda ei saada, kuigi ma võiksin sel ajal hoopis rahulikult autokooli minna. nüüd ma pean jooksma ja rahmeldama, et ikka kuidagigi õigeks ajaks kohale jõuda. et siis seal 3 tundi istuda. yey.

ja kohe üldse parem ei hakka ka aknast välja vaadates ja leides, et kohe mitte kuidagi ei saa ühest kuivast kohast teise vahepealse märgumiseta. mulle ei meeldi lirtsuda, ausalt.
ja nüüd olengi terve päeva diivanil suurde tekki kerratõmbunult telekat vaadanud ja lugenud. vahepeal tegin kilkavaid häälitsusi ja kiiremaid samme kui arvasin, et kuulsin Avenuet laulmas. ei. tõmban hiigelteki uuesti üle pea ja kerastun uuesti.

ja tundub, et ma ei ole ainuke, kes täna end eriti inimesena ei tunne. ema tuli koju ja luges ette kõik asjad, mis tal täna sitasti on läinud. neid oli ikka oma paar peotäit. nii me siin siis olemegi, üks vigane, teine lihtsalt elutu.