this is the place where all the junkies go

Me otsustame iseenda üle selle järgi, milleks me peame end suuteliseks. Teised aga otsustavad meie üle juba tehtu järgi.

(Henry Wadsworth Longfellow)

ehk

Meiega juhtuvad kõige ettearvamatud asjad kõige ettearvamatutel aegadel.
+1 nüüd.



many people are secretly interested in life.

meil on täiesti normaalne suguvõsa

teel sünnipäevale ostame nii muuseas kollase südamekujulise padja, millele autos kiire opi teeme. supermarketis tutvume notsu Dusjaga ja sööme keset poodi ülirasvaseid pontšikuid. Tädi Kai topib mitmekorruselist tordialust pingsalt minu veiniklaasi, isa teeb vanaisa, mille peale Tädi Kai toob talle külma tee, sest ta ju ometi keetis vett. hommikul. ja siis laulab üle korteri: "Arrrrrrmastan ma Torrrrest!"

uue aasta saabudes kostuvad hüüded "Oooodake! Uus aasta algas juba ju! Hei, keerake kella tagasi. Ok, nüüd siis- head uut aastat! Ei, 18.20. Keerake veel tagasi. Head uut!"

Beež ja pruun on maksahaige värvid ja mina olin ainuke seltskonnas, kes neid kandis.

"Ma ei ole teenindaja, ma viin ainult prügi ära."

ja muidugi on täiesti tavaline sõita keset ööd vastu autojuhi tahtmist (ta lihtsalt ja loomulikult ära rääkida) Rimisse mineraalvett ostma. Borjomi ikka, mitte mingi jama rahutu vesi.

Ülimõnus seltskond, hea on olla osa sellest.

kirjutaks midagi veebruarikuus ka?

kiiiire, sisukas ja väsitav on olnud. õpi, jookse, tee. kogu aeg on 100 asja korda ajada. nüüd siis veel rohkem. terve järgmine nädal saab laulda, laulda, laulda ja lugeda, lugeda, lugeda. aga sellele ma veel ei mõtle:)

nädalad on väsitavad ja iga korraga muutub aina hullemaks. koolis ei viitsi ega taha enam käia, tuleks vaheaeg ruttu, saaks puhata ja vahelduseks Lihtsalt Oma Elu elada, siis ehk ei oleks kool nii kohustus ega päevasündmus, vaid suudaks selle teha osaks oma toredas ja rõõmsas päevas. Hahaa, kirjutades juba muigan, sest see ei õnnestu mul kunagi. ainult kevade viimastel koolipäevadel ja siis pole enam niikuinii vahet.tahaks lihtsalt hommikul sooja päikese pärast ärgata, rahulikult kohvi juua ja mõelda: "heh, ei tea , kas läheks käiks koolist ka läbi? nooh ok, mis see mulle ikka teeb, istun ja kuulan seal natuke." aga ei. seda ei saa. pole kunagi saanud ega hakka saama ka.

magada tahaks. see ei ole hea märk, et mul reede õhtupoolikul silmad lihtsalt kinni vajuvad. ma võin ju alustada nädalat rampväsinuna ja reede pärastlõunaks zombistunult ringi loivata, aga reede õhtul võtan ma viimast, pigistan endast viimasegi energiapiisa välja, panen nädalale punkti. täna eriti sellist tunnet ei ole, aga ma ei lepi, ma teen kõik, et veel elada. yeah, elutahet on kuni laupäeva hommikuni. igas mõttes.

igatahes olen ma endale veeeel kohustusi hankinud ja kuna mul pole aega teha asju, mida ma tahaks teha, siis on ka need asjad saanud sisemiseks kohustuseks. hea näide raamatute kohapealt- just lõpetasin ühe, teine peab varsti läbi olema ja nii muuseas loen voodi kõrval lebavaid raamatuid -Hispaaniast (niiiiii tahaks), kommetest (hahaha), Tõnise kirjutaud raamat (tahaks tõesti) ja kunstiraamat (mhmh, tahaks ja salaja loen ka). kohe tekib sinna see kohustuslik ka. kõige hullem on see, et ma olenGI neid kõiki korraga. aga..nii ju ei saaaa!!!

vähemalt on plaanid silme ees ja muudavad tuleviku aina värvilisemaks ja detailsemaks. see annab reaalsust juurde - kõik on võimalik?
nüüd ainult, et aeg kiiremini läheks. või ei..et rohkem aega oleks, et kõigega valmis jõuaks. ei...ei...ei...argh, dilemma.



aa ja kuna blog on üks neist asjadest, kust ma pärast ise näen ja teada saan, missugused perioodid mul on, siis...praegu on midagi puudu. jah, väga puudu. ja see tegelikult häirib.