fagged out
worn out

ja tunnen end invaliidina.

mulle niii meeldib see tunne, mida CocoRosie minus tekitab.

(eriti venivalt, aga ilusal meloodial: )

I once fell in love with you
Just because the sky turned from gray
Into blue
It was a good friday
The streets were open and empty
No more passion play
On st. Nicholas avenue

kuigi pealtnäha muutun ma seda kuulates vaikseks ja kurvaks, on see See, mis tekitab selle NiiHea olemise. see on See, millega läheks vihma kätte naeratama või kohvikuakna taha peaviltu inimesi vaatama, tundes ülevoolavat nostalgiat mittemillestki.

lõpuks jõudis kohale, et varsti saab kõik läbi. viimane aeg tunda end ühena sellest uskumatust grupist.

mitte kunagi enam ei pea ma jooksma kolme kilomeetrit, kui ma ei taha. kunagi enam ei pea ma tegema kätekõverdusi ega hüppenööriga hüppama, kui ma ei taha.
mitte kunagi enam ei pea ma pidama ühtegi kõnet, kui ma seda ei taha, mitte kunagi enam ei filmi keegi mind, kui ma klassi ees mingit arusaamatut mulli suuremaks puhun, ega ütle: "Ma tean küll, et sulle ei meeldi, kui sind filmitakse, aga nii ongi, et esimene kord ei meeldi, teist korda ka mitte, aga peale kolmandat korda hakkad juba iseendale meeldima."
mitte kunagi enam ei pea ma käima nendes tundides, mis mulle kõige vähem meeldisid, et vaadata kuidas õpetaja JÄLLE SEDA SAMA asja tahvlile kirjutab. ei,- maalib.
mitte kunagi enam ei pea ma mõtlema välja lollakaid ettekäändeid, miks ma jälle tunnis osaleda ei saa.

hakkan hoopis tantsima ja rääkima asjadest, millest tahan, nii kuidas tahan.
teen valikuid, teen neid asju, mida tahan ning millest mul endal ka rõõmu ja kasu on. asju, mida tahan teha.


järk-järgult lõpeb kõik, millega nii harjunud olen.

Every minute of every day we choose.

Who we are.
Who we forgive.
Who we defend and protect. 
To choose a side or to walk the line.
To play the middle.
To straddle the fence between what is and what should be.

Not to choose is not an option.

Kill me now , sest idioote on lihtsalt liiga palju, et *nendega* tegeleda.

vähemalt olen viimastel päevadel oma aktiivsuse kohta mitmelt poolt positiivset tagasisidet saanud. mitte iga päev ei lausuta mulle nii ilusaid ja jõuduandvaid sõnu. see teeb tuju heaks, aga teiste kadedus + idiootsus nullib kogu elutahte.

ja mis kuradi pärast pean ma oma aega mõttetult raiskama, aru ma ei mõitsa? eriti praegu, kui kohustused normaalsetele mõtetele pidevalt vahele segavad ja ohkega reaalsusesse tagasi toovad. vähemalt klassijuhataja on üks normaalne inimene: "Ahh, kuule, lase jalga, tee midagi head."


kokkuvõtlikult on Nuhh ja Potsu.