lõpuks! olen seda juba nii kaua oodanud.nüüd võiksid kohustused ka kuskilt kiiresti lõpu leida.
koju tulin paljalt, nii, et ehitajad erutusid.
kulgemine on lihtne ja tore, aga keha ei jõua järele.
varsti peab hakkama sarongi igal pool kaasas kandma, sest siis saabub see aeg, mil ma iga nurga taga maha istun/lamasklen ja naudin, sest on liiga palav liikumiseks.

pikad lohisevad tolmused seelikud ja tuul käib läbi, öösel on väljas soe ja mõnus, plaanid suveks muutuvad kannatamatult detailseks ja perfect meeleolu on joovastav.

väike tüdruk keerutab ja tantsib Ally McBealist tuntud titat meenutavalt ning laulab omaette " maailm on ümmmmargune, maailm on ümmmmargune..."

mul on koolist ja õppimisest kõrini. kuradile füüsika, tangens ja akrobaatikaharjutused.
ülejäänud aasta üritan hakkama saada tänu loomulikule intelligentsile ja kui sellest väheks jääb siis...shit happens. no ei viitsi enam lihtalt. kutsub Kadrioru park ja päike, inimesed ja muusika. vabadus.

unistused ja suveplaanid.
ja Eva-Liisa kiusab piltidega.
ootan Itaaliat ja suve algust. kõigepealt maikuud ja siis juunit. kiiremas korras.

ma ei tea, mis mai lõpus saab, minu tunnisviibimisest ei tule midagi välja.

tahantahantahan