väike tüdruk laulab: "Somewhere over the rainbow, way up high..."

viimast korda siis nii.

tohutult armas oli vaadata neid väikseid, kes kuidagi ei suutnud paigal püsida, kes ei teadnud, mida teha või kuidas olla. pisikesi, kel hakkas aktuse ajal igav ja tagusid Aabitsaid vastu oma päid.
nad ei kujuta ette ka, mis neid ees ootab. nad ei tea, ega suuda uskuda, et 12 aastapärast mõtlevad nad tagasi sellele päevale, nii nagu seda tegime meie täna. sest ma tõesti Mäletan, kuidas ma ise ei teadnud mida teha, kui üks suuur abiturient võttis mu käe ja kutsus mind kaasa. ma Mäletan, kuidas ma ei julgenud minna sinna suurde majja (küll mitte sellesse samasse, kus me täna olime), kus Kõik oli võõras. nemad tundusid küll palju enesekindlamad, kui mina mitmeid aastaid tagasi.


kiusasin natuke üht "oma last" (no tal oli natuke igav) ja märkasin, et... ma ise olen samasugune, ikka veel. mitmeti muutunud, aga samas ikka sama lõbus ja mänguline. 12 aastat, mida nagu poleks olnudki. mida nagu ei olekski minu ja esimesse klassi astuja vahel.


"...there's a land that I heard of once in a lullaby."