kolmapäeva õhtu viis Elle ja Kauriga randa, vestlus oli tubli ja tore, ainult lühikeseks jäi.
reede oli chill. hommikul vara kohe Haapsalu poole, seal saime paar tundi abivalmis nägu teha ja värisemise vahepeal nautisime üksikuid päikeselaike. siis tuttavasse Laternasse sööma ja edasi "mis me nüüd teeme?" väike tiir linna peal ja edasi ranna poole. pargipink jäi meie poolt hõivatuks paariks tunnikeseks kuni enam ei jaksanud. siis tagasi lennuväljale ja...teate ju, kuidas inimesed ära keeravad, kui nad kaua aega ühe koha peal peavad istuma, eksju? mhmh. lennuväli rahvast täis, järsku pöörduvad kõik pigud meie auto poole, sest see suur koos kolme neiuga otsustas kahtlaselt rappuma ja hüppama hakata. vabal ajal oleme normaalsed. vaba aega pole.
õhtul siis lahkusime Pizza Grande poole. astun siis Heast Ruumist välja ja vaatan- viimased inimesed karjuvad: "noh, jookse nüüd!" viimastel päevadel on liiga palju juhtunud, et sellesse lausesse rahulikult suhtuda. tegelikult visati mind mu salliga ja seletati, et need kenjaalsed tüübid leidsid just, et alkoholi saab ainult 5 minutit veel ja neil oli seda ikka ilgelt vaja. õuukei. vaatasime peaaeguöised eriuudised ära, vangutasin pead ja vajusin voodisse. natukese aja pärast tulid ka Mammu ja Meelis. khm. jaaa hakkas pihta. enne kui pea patjagi jõudis puudutada, hakkas see mees norskama. ja rahulikult mitu tundi järjest. mina hammustan patja, tekki, ennast (ei, ma ei ütle ega tee midagi, isegi varbast näpistada oli kahju. saan hakkama, üritan pinges- käed kõvasti kõrvadel- magama jääda (ei saanud), aga ei ütle midagi). õnneks oli mul saatusekaaslasi kes olid nõus tegema öist padajasõda, et vähegi silma kinni saada. siis suutis otseloomulikult keegi teine tore inimene norskama hakata ja toodi tuppa kaks suvalist ajudeta chikki. õuyey. pole ime, et me järgmisel päeval surnd olin.
laupäeva hommikul transporditi meid otse lennuväljale, kus me pileteid müüsime. kõik oli tore- saime inimestega suhelda ja kõik käis kiiresti, kui vaid seda faking tuult poleks olnud. lagedal platil ikkagi, mis sa ikka tahad? aga saime hakkama ja rahvast muudkui tuli. 6-7 tundi jalgadel andis mõnusalt tunda. ülejäänud aja istusime autos, vaatasime viimaseid kiirendusi ja magasime.
kohutavalt hea oli lõpuks koju oma voodisse saada. love that feeling.

ise imestan ka, et ma sellisel üritasel nagu Streetrace käisin, see ei ole minulik, aga väga hea võimalus raha teenida ja mõnusalt chill oli ikkagi. toredad inimesed ja palju päikest minu näos. esimest (kas ka viimast?) korda elus sain öelda "Õu, ära lennuki alla jää!"

surnd

pärast eilset postitust läks tee edasi kooli, kus selgus, et ball toimub siiski Laidoneri mõisas (told ya!). õigel ajal pea aknast välja ja "õõõpeeetaajaaaaa!!!" ning juba istusimegi autos. kiired asjaajam ised kooli ja mõisa vahel, sõge vanamutt ja muretsemised õige ning korrektse vahuveini valamise pärast (ma sain hommikul selle koha pealt jälle targemaks)
punase aga asjaliku näoga suupistete pakkumise, sõbralikud naeratused ja ilusad kleidid. köögitoimkond (katad, nagu ise end nimetasime) oli parim! nalja sai :)
klassijuhataja tõestas oma armsust(?) veelgi: "kuulge tüdrukud, sööge see üks kandik tühjaks, siin on sööki niiii palju, kindlasti jääb üle, no sööge nüüd!" ja meie vastu:" ei, õpetaja! ei! m..m...meil on 2 õuna, me jagame. ja pakk küpiseid ka. me saame hakkama. ei! me ei söö nende toitu." siis mitte, aga hiljem küll, sest kõike (peale vahuveini) jäi OHTRALT üle. paljud võtsid koju kaasa ja täna said õpetajad koolis ka torti.
aaga sõge tädi..haahaaa. kohe alguses seletas seal midagi omaette, siis rääkis mulle pikalt kuidas ta arvas, et meie oleme õpetajad ja issand, issand küll... siis tantsis omaette valssi (mul oli kiire, jõudsin talle järele, aga mööda minna ei julgenud. vaatasin lihtsalt teda selja tagant imeliku näoga) . siis kui nõusid pesime ja kuivad nõud lauame panime (muuseas ka pliidile-ruumi polnud noh), siis tuli ja sattus paanikasse:" oioi, selle musta asja peale ärge pange! need lähevad põlema!" alguses vaatasin imelikult ja naersin, aga kui ta seda juba kolmandat korda ütles ja seda ja klassijuhataja kuulis (ta nägu oli parim!) siis ...naersin edasi. raputasin pead ja mõtlesin inimeste kurva saatuse üle, kui nad pidevalt üksi peavad olema. hakkavad pobisema ja imelikke asju välja mõtlema. aga selliseid seniilseid vanamutte on tore kõrvalt vaadata:P
pikk päev oli, aga õnneks tõid Kalvetid mind autoga ukse ette ära ning esimesse tundi mittejõudmisest ei juhtunud midagi.
minu arust saime me ikkagi väga hästi hakkama ja olime väga viisakad ning tublid. sama ütlesid ka kohal viibinud õpetajad täna. *uhke enda üle

We rule!

õunime täiega!- me saime I kategooria! nagu...Esimese Kategooria!! yey.

viimased nädalad on Kohutavad olnud, aga, nagu näha, tasus see end ära. vaikselt hakkasime juba leppima olukorraga, kui koorijuht meid pidevalt kirjadega a la "praegu on meil III kategooria, ilma imeta me I ei saa" ja "me sakime täiega" kostitas. aga- voila!- "teie puhul pole kahtlustki- I kat. !"
ehk siis koor hakkab raha saama ja meie oleme tasemel. kuigi..noh, jah, praktiliselt kõik koorid said seal I, aga asi polnud mitte zürii kergekäelisuses vaid kooride kõrges tasemes. yey!

muidugi suutis koorijuht meid paar hetke pärast õnnejoovastust maa peale tuua (khm, pigem- maa alla) - "nooh, mina paigutaksin meid täna kuuldud kooridest kolmandale-neljandale kohale..." hey, thanks! mul on nüüd nii tore ja rõõmus, tahaks kohe hirmsasti veel laulda. NOT! aga samas, tema arvamus kipubki olema liigkriitiline, nagu tõestas tänane esinemine. so- proud of our choir.

väkk kui rõvedalt kiire on. eriti sel nädalal. ainult jookse, hüppa ja tee.
teisipäeval- kool, Pirita, koor, Eva, Peda Folk, öösel koju. (kell 1 öösel avastasin, et mul on kõht niiii tühi- hm, jaa, viimati sõin..? kell 12. lõunal.)
kolmapäev- kool (4 tundi uuwii), koju tuttu, koor. ei olnudki väga hull.
homme/neljapäev- 8 kooli, hääled lahti, Jürisse, mitu tundi lõõritamist, kooli tagasi, 2 tundi vaba aega (oooo!?), kool (abiturientide ballil olen viisakas ja tubli ja jagan vahuveini(!) ). kell peale südaööd jõuan ehk koju ka.
reedel Jõlgub Surm Mööda Kooli (mitte Lasteaeda!)

aga eile oli tore. keset päeva aeg maha võtta- hea. ja üritus...vahepeal oli ikka kohutav väss ja viuviu, aga Neljapäev rokkis täiega!! mhmh.

märksõna: surnd.

nonii, lõpuks! ära tegin! (tahaks öelda, et nüüd saabus lebo aeg, aga EI)
igatahes, selle inka asjaga on nüüd ühelpool. sõitsid hommikul Viimsist Pärnu poole 2 õpetajat, 3 õpilast ja autojuht. mai tn 3 leiti üles ja juba istusimegi laua taga, ning vaatasime slaide üks kulm üleval. sest vabandage, aga... ei, ma ei tea, misasjad need on!
igatahes, töö oli mõnusalt kirves ja seda eriti meile, kes me õpime inglise keelt 4 tundi nädalas. teiste koolide õpilased, kes seal olid, õpivad seda 6 h nädalas, millest 2 keskenudvad inglise kultuurile ning kirjandusele. jah,ma kohe kindlasti olen neile peale paari raamatu läbilugemist vääriline vastane!
aga, tähtis on osavõtt ja kui ise nalja ei tee, siis on igav. mida tähendab lühend "LIFT"? Life Is Fun, Truely. ja nii kirjutasingi.
awardide ajal hakkas natuke häbi, aga see möödus kiiresti. lihtsalt naljakas oli. võistluse võitnud tüdruk lausus ka pärast telefoni: "erm, mida need teised siis veel sinna kirjutasid kui mina selle võitsin???"
aga mulle sobib, kui ma saan päevaks eemale lihtsalt selleks, et nalja teha, natuke targemaks saada ja "veeparadiisis" ujuda (mida ma siiski ei teinud, aga seeeest oli cappuchino hea).

aga vähemalt tundsin ma Piccadilly ära (ilma seal käimata) ja teadsin Prince Harry õiget nime ka.
12 punkti 50-st . tundus olevat keskmine tulemus:P