pilt, mis iseloomustab eilset päeva kõige paremini.


et tuleks ikka vinks-vonks päev!

nii hea on istuda bussis, mis sõidab Eiteakuhu, kuulata Parimat muusikat ning mitte huvituda sellest, mis edasi saab.
ehk siis nii algas sõit Mõedakule. lõõritamas käisin. reede õhtul kolm (rohkem?) tundi piinamist (aga ka ilusaid külmavärinaid tekitavaid lugusid) ning toredad jutuajamised kadunud (ning uuestileitud) tuttavate ning kaaslastega saksakeelse Ameliega taustal. hommikul seltskondlik "muumioru lugude" vaatamine ning veel mitu tundi piinamist. nüüd on kurk valus ja hääl kähiseb (ei, ma ei joonud seda ära, ausalt!).

ja veel- viimane nädal on kiire olnud.
nt kolmapäev- kool, ISIC kaart Piritalt (mida seal enam polnud), Pirita rand, Hoochi Mama poolteist tundi, Mainori Kõrgkool, "Dzässis ainult tüdrukud" ning Lõpuks koju- õppima! yey.
nagu mind niigi ei ootaks ees 2 järeltööd kõige raskemates ainetes, mingisugused "toredad ja targad olemised" Pärnus (ehk siis võimalikult palju informatsiooni Londoni, Royal Residence'ide kohta ja muud), lõõritamised (sest me PEAME need asjad selgeks saaaaama!!!), läbilugemist vajav "tõde ja õigus" ja asjad millele ma laupäevasel päeval mõelda ei taha. igatahes, lisaks muule leidis Kirsi, et ma PEAN kirjutama. Heli kirjuta midagi. mida iganes, aga kirjuta. ja kiiresti. ja siis on nii palju mida ma ise Tahaks teha...nii ju ei saaaa... millal ma viimati õhtul kodus olin? (küsin ma ja torman poole tunni pärast uksest välja..)

seda on ennegi juhtunud, et ma lauldes koju olen tulnud (lihtsalt, naeratad ja elad kaasa kõrvu kostuvatele helidele), aga tantsides...jah, eile oli väga hea ja sellest siis ka see rahulolev ning rõõmsameelne jalutuskäik.

üldiselt: raporteerin, et ka pärast eilseid katsumusi ei tunne ma ennast vanana (khm, ahjaa, Tiina tahtis ju, et ma pensionisammast tegema läheks. õugaaaad...).
hommik algas armsalt, siis tuli Aku- väike kohv, tort ja Jääaeg (miks kurat ma igal oma sünnipäeval Jääaega vaatan???), siis Aku juurde, kus ma veendusin lõplikult, et (jah,Tõnnu, tunnistan) olen täielikult tibistunud. tibi. beib. virsikutibi. veel midagi? siis linna, väike tiir ja siis Patrick. chill. vägagi. ka Tõnnu lõpetas oma blokkimise ja siiski laekus kohale (siinkohal peaks ehk Mammut tänama, tema oli ju see Ärarääkija), Elle oma hirmutava kiilaspeaga (mida on hiiglama hea silitada ja mis talle Tõesti VägaVäga sobib. Elle, sa näed kuramuse hea välja!) ja kõik nautisid. mõneks hetkeks ka Nimeta (nüüd olen ma kohe väga kindel, et sinna ei ole mõtet minna- ikka peab ise järele proovima!). ja siis kodupoole. viimane kilomeeter möödus nagu minul ja Ellel ikka, seekord koos Akuga. hea oli. aitäh teile igatahes, ilma teieta poleks mul pooltki nii äge sünnipäev olnud. ametlikult vana.

ahjaa, ega mult (otseloomulikult) dokumenti eriti ei tahetud. nagu ikka. a eks ma siis surun seda neile:)

Haahaahahaaahahhaaahahaaaaa!!!
muaahahaaa.

nüüd on kohe mitu aega möödas ja kõik on palju värvilisem ning ilusam kui enne. päike paisatab ja soe on (ma teen näo, et veelgi soojem - olen loobunud mantlist ja talvesaabastest. ei tunnista külma.) kevad on igalpool, igas väikses asjas ja mind võib näha naeratades ringi jalutamas. ja laulan ka, omaette. hommikul annavad hoo sisse suviste mälestustega B-hommik ja hullud kärbsed või aevastavad ämblikud hommikuses multikas. ja linnulaul.
ainuke jõuetuse märk on kinni vajuvad silmad.
ja nüüd ongi aeg selle viimasega tegeleda (kuigi karta on, et juhtub justnimelt vastupidine.)
ehk siis Heli läheb kevadpuhkusele. nädalake enda jaoks. enda ja sõprade jaoks, viimane nädal, et nautida alaealiseks olemist (kahju kohe, et Mitte Kunagi Enam ei saa...) ja siis...noh, mitte et siis midagi Erilist juhtuks, aga...mõte on tähtis. ja suvel, kui pidutsemiseks põhjust vähe peaks olema, siis saab alati minu vanaks saamist tagantjärele pidada. sest õigel ajal ( *ohkab* jällekord...) ei toimu midagist erilist...
aga seeeest pralletavad teised ja inimesed lähevad kaugele ja neile tuleb lehvitada ja neid taga nutta ja neile vanaema mõõtu aluspükse kaasa kinkida (mälestuseks. don't ask.) kahju tegelikult, ma ei kujuta ette, mis minust ilma temata saab...jätab mind siia niimoodi üksi...aga samas olen ma ju ta üle väga õnnelik ja uhke!!!:)

selline Maailmalõputunne on. have no idea why. a nii kaua kuni hommikul päike paistab, olen mina õnnelik!

ma vihkan seda, kui inimesed ei mõtle. mitterääkimisest ja suhtlemisest olen ma juba kunagi ammu rkirjutanud, aga peale selle on väga tähtis asi ka mõtlemine. mõtle, mida sa teed, miks sa teed, mida ütled (selles järjestuses) ja kõik on OK. ausalt.

ja ma leidsin, et ma ei viitsi enam eksisteerida (vähemalt leidsin ma endale ka mõttekaaslase, aga see ei aita eriti. see viitab vaid minusuguste mõttetule elule ja see ei ole üldse tore, sest tegu on ikkagi nö järeltuleva põlvega).
ei taha, ei viitsi, miks peaks. milleks? kellele? tõesti. ja see ei ole normaalne. minusugune noor inimene ja eluisu läinud. ei ole normaalne.
kurb.
ja vahest pole enam kurbki. on ainult pohhui.
praegu jätaks KÕIK, mis on ja läheks. ei tea kuhu, ükskõik kuhu ja ega see eriti ei loe ka, sest Ükskõikkus pole seda, mis on siin. ei ole ju vaja, seda mis on. milleks? see ei aita mind kuidagi. perse see kuradi Aasta Õpilane, kohutsused ja "saa hea haridus ja siis on tulevik super"- my ass. milleks mulle see? ei taha enam.



ja samas tahaks asju vaikselt paremaks teha. aga ei oska. väikesed (pealtnäha tähtsusetud) asjad, muudaksid ja annaksid palju, aga ei. lihtsalt ei saa. sest ei saa. ja selle pärast palun mitte halvasti suhtuda sellesse, kui siis kui ma ka vanaks saan mu Üliägedat ja Kõigi Poolt Oodatud tähistavat pidu ei toimu. sest ei saa.


fuck everything.