juba hommik algas hästi- (pool)alasti mehed hambaid pesemas avatud uksel. ja kirsi soov - mehed ülikondadesse!- sai tõeks. armas on nii.

aga tähtis on hoopis see, et auto liigub minu käe-jala all juba ka väljasuremata. ja kui teised autod tänaval vastu sõidavad, siis ma ei tõstagi käsi näo ette, vaid saan täitsa hakkama. natuke äpu, aga siiski tubli.
selle kõige pärast on Nii Hirmus Kiire kogu aeg.

ja muidugi pean ma ka koolis akiivne ja korraldav isik olema. käin - jooksen - pean läbirääkimisi - karjun inimeste peale - juhatan - võtan sõna - teen ettepanekuid - buuuh. aga hea tunne on. tahaks, et ka nädala pärast oleks, kui me selle õpetajate päeva "näidendiga" juba laval käinud oleme. aga sellest ja rebastest, Sulle Sandra, siis kui kõik juba toimunud on :)

linnahall. laul. "ei, meie ei tea küll midagi". tramm. laul. ja inimestele meeldis. need naeratused andsid palju. tasuta rock cafésse. valu kõrvades. sõbralikud ja toredad inimesed. uni. ja jälle tuli elu sisse. rockcrime'il on tulevikku. mida?!?-emotsioon. väsimus. usaldus. lobapidamatus. ei-tea,-ei-huvita,-ma-lähem-magama.

neljapäeval käisin sõidutunnis. vrõnn-vrõnn tegin. esmaspäeva hommikul (enne spordipäeva- öök ja iikk, mitte kunagi enam ei pane mind keegi 600m aja peale jooksma) saan veel. ja seoses minu algajastaatusega võtaks ma vastu Ele ettepaneku. ma ei taha hiigelsummasid maksta oma suutmatuse pärast.

koolielus sees.

tunniplaan on päris hea - ainult ühel päeval nädalas lähen esimeseks tunniks. tunnid kestavad küll kella neljani, aga seeeest on meil keset päeva "söögitund". ehk siis lihtsalt tund aega ringi lällata. mulle sobib, väga hea puhkuseaeg.
üldiselt on täitsa ok süsteem, va sellised päevad nagu eile, kui ma olin 9 tundi koolis, kohe pärast seda linna autokooli, kus ma 3 tundi (kahe loengu jagu) istusin ja siis veel üle tunni koju loksusin. siis ei olnud pärast enam hea olla.

palju uut on koolis, inimesed on muutunud ja uusi on ka majas. millega seoses tuleb meelde, et õpetaja ei tohi olla selline, et talle pähe istuda saab. ta peab omal teemal ikka pädev olema, kui mina midagi väidan, siis peaks ta ka midagi öelda oskama. vähemalt enda kaitsekski.

täna tuletasime rebastele nende kohutavat saatust meelde, korraldasime väikese eelretsimise.
mm jaa, võimutsemine, võimutsemine. ega me tegelikult väga kurjad ei ole, aga kui me ikka ütleme, et maha ei pese, siis ikka ei pese ka!

olgugi, et ma tavaliselt ei viitsi ühistranspordis loksuda, saab seal vahel ka nalja. näiteks täna tehti reaalajas halba tibikomöödiat. tjah, ei tea, kas ongi nii väga vaja seal autokoolis käia (halb nali).

kodus joodetakse lapsi ja köidavad raamatud. tunnen, et tuleb aeg, mil mul on juba midagi öelda. suvi läbi on mõtteid kogutud, nüüd on aeg kirjutada. saabunud on Hooaeg.

aru ma ei mõista! täiesti jube päev on täna olnud.

ma ei mõista üldse miks ma täna hommikul üldse üles ärkasin? taarusin sinna suurde majja ainult selleks, et laulda mingisugustele eelkooliealistele hümne, millele nad niikuinii vilistavad. natuke istusin ka täiesti mõttetus "suhtleme inimestega, kellega me tavaliselt ei suhtle" ringis. ma ei suhtle inimestega, kellega ma ei suhtle, sel lihtsalt põhjusel, et ma ei taha nendega suhelda. ja ei taha nüüd ka, sest põgenesin sellest ruumist paari hetke möödudes.
päeva ei teinud paremaks ka teadasaamine, et homme pean ma hea poole õhtuni koolis passima, vaatamata sellele, et me seal midagi erilist niikuinii korda ei saada, kuigi ma võiksin sel ajal hoopis rahulikult autokooli minna. nüüd ma pean jooksma ja rahmeldama, et ikka kuidagigi õigeks ajaks kohale jõuda. et siis seal 3 tundi istuda. yey.

ja kohe üldse parem ei hakka ka aknast välja vaadates ja leides, et kohe mitte kuidagi ei saa ühest kuivast kohast teise vahepealse märgumiseta. mulle ei meeldi lirtsuda, ausalt.
ja nüüd olengi terve päeva diivanil suurde tekki kerratõmbunult telekat vaadanud ja lugenud. vahepeal tegin kilkavaid häälitsusi ja kiiremaid samme kui arvasin, et kuulsin Avenuet laulmas. ei. tõmban hiigelteki uuesti üle pea ja kerastun uuesti.

ja tundub, et ma ei ole ainuke, kes täna end eriti inimesena ei tunne. ema tuli koju ja luges ette kõik asjad, mis tal täna sitasti on läinud. neid oli ikka oma paar peotäit. nii me siin siis olemegi, üks vigane, teine lihtsalt elutu.

väike tüdruk laulab: "Somewhere over the rainbow, way up high..."

viimast korda siis nii.

tohutult armas oli vaadata neid väikseid, kes kuidagi ei suutnud paigal püsida, kes ei teadnud, mida teha või kuidas olla. pisikesi, kel hakkas aktuse ajal igav ja tagusid Aabitsaid vastu oma päid.
nad ei kujuta ette ka, mis neid ees ootab. nad ei tea, ega suuda uskuda, et 12 aastapärast mõtlevad nad tagasi sellele päevale, nii nagu seda tegime meie täna. sest ma tõesti Mäletan, kuidas ma ise ei teadnud mida teha, kui üks suuur abiturient võttis mu käe ja kutsus mind kaasa. ma Mäletan, kuidas ma ei julgenud minna sinna suurde majja (küll mitte sellesse samasse, kus me täna olime), kus Kõik oli võõras. nemad tundusid küll palju enesekindlamad, kui mina mitmeid aastaid tagasi.


kiusasin natuke üht "oma last" (no tal oli natuke igav) ja märkasin, et... ma ise olen samasugune, ikka veel. mitmeti muutunud, aga samas ikka sama lõbus ja mänguline. 12 aastat, mida nagu poleks olnudki. mida nagu ei olekski minu ja esimesse klassi astuja vahel.


"...there's a land that I heard of once in a lullaby."