bhaah, proovikirjand. bhaaaah.

ja nädal puhkust. :)

oi, kuidas tahaks. kõige asemel. lihtsalt.

rebased said gümnasistideks. väga valulikul moel.
tegelikud ei olnud me nii kurjad midagi kui pildil paistab. nad ei pidanud isegi roiskunud kilu ega Midagi Rohelist sööma, ei pidanud isegi roomama maeiteamilles. lihtsalt, see mida nad sõid nägi Väga rõve välja, see kuidas nad haisesid oli Väga rõve ja see, mis neil peas toimus (juustes siis) oli Väga rõve. ja muidugi kõik, mida nad tegema pidid, nägema pidid, taluma pidid ja veel sööma-jooma pidid...et jah, ei olnud väga hull?
aga pärast sai pidu ja kui ma õigesti aru sain, siis mitte ainult meie ei jäänud edasi pidutsema, neilgi olid omad plaanid. ja tundus, et nad jäid rahule. meie küll jäime. :)

kummardused peaorganisaator-Krissule!

sall kampsuni alla (inimesed arvasid, et ma olen Päriselt rase), märk rinda ja alaku. kiired tiirud maja peal, õpetajate tuba (kuigi jah, see oli ikka tõesti nõme, et meil seal ei lastud olla) ning siis juba pisikesed (1. klass). eesti keele tund, tunnike ringitormamist ja askeldamist, matemaatika (ees või taga, mis mul endal juhtme krussi ajas) ning veel üks eesti keel, kust ma lihtsalt ära pidin jooksma. aga nad olid nii armsad ja toredad!:)
etenduse proov, jooksuga minema (peale esimest paari minutit), et anda tundi õpetajatele. ooh, see õnnestus küll hästi. teemast "rahvusriigi olemasolu 21. sajandil" (millest nad pidid kirjutama, kasutades näiteid kolmest Cosmopolitani artiklist) sai "seksi olemasolu rahvusriigis". ühel hetkel olime kõik pisarateni naerdes laua all, sest lihtsalt enam ei suutunud. aga tore oli. ja muidugi etendus, mis läks väga hästi ja mis võeti väga hästi vastu. kõige rohkem meeldib mulle kuulda kommentaare, mida keegi räägib teadmata, et mina (kui asjassepuutuv isik) kuulen. ja "kohe nii väga hea oli neid laval vaadata!" oli meeldiv.
mõned tegelaskujud olid ikka eriti hästi kujutatud ja see, et selline parodeerimine kellelegi halvast mõjub- baah, nalja peab ka saama!

viibimine vaid kolmes tunnis (seitsmest) ja teiste ehmatamine oma rasedakõhuga - njaa, lõpuaasta üritused ning nendeks ettevalmistumine on hea. jõudingi juba tunda, kuidas ma ei suuuuda istuda ühe koha peal niisama. ma ju muutun kriitiliseks, irooniliseks ja üdini rahutuks. no on vaja ringi joosta ja asju ajada, inimesi taga ajada ja suhelda.
homme räägin päris pisikestele K-st, G-st ja T-st. ja matemaatikatunnis räägime asjadest, mis on üketeise ees või taga. siis saab teha tagasi kõik "Ootame ühe hetke" ja "Kirjutage nii palju kui tuleb" situatsioonid ning meie näidend on lihtsalt viimasepeal!

ei, mulle meeldib rutiinist väljaastumine. seda ma ju olengi alati tahtnud. ma lihtsalt ei pidanud seda enam võimalikuks. wuhuu, pidu!