nonii, minu suvi on mitteametlikult alanud. väike reis, KUMU ja hüvastijätumusid vanale koolile - siis juba ametlikult ka.
tore oleks, kui peale pikka ootamist Tunne ka kohale jõuaks. ähh, aega on :) . seda hakkan ma nüüd tihti ütlema.

Hr. Saatpalu, Tallinna Ülikooli ees, kõnnib, käed heledates püksitaskutes, juuksed tuules liikumas, pilk suunatud otse ette, väike rahulolev naeratus. ja ta ümber oli tema enda mull. piltlikult "mull". aga see "mull" oli täpselt selline, nagu ta oma muusikas kirjeldab. valdas täpselt selline tunne, nagu tema muusika minus tekitab, nagu ka paljudes teistes. väike "shveits" hakkas kuskil mu peas kõlama ja vähemalt minutijagu üritasin ma hingamist korda saada, ning tunnet säilitada. sest sain seda nautida vaid hetke, läbi bussiakende, aga järelikult on ta mull ikka ülivõimas.

ma tahan Inglismaale!!!

kohutavalt tahaks Londonisse, lihtsalt jalutama. ei, mitte turistina towereid pildistada, aga tavalistel tänavatel jalutada; tavalistes kohvikutes, kus käivad tavalised inimesed, istuda ja kohvi juua; kõndida kohtades, kus käivad kuulsused, kes annavad endast kõik, et neid ära ei tuntaks, ja neile kui tavalistele inimestele naeratada; TEATRISSE!! tahaks minna - mitte, et ma oma inglisekeeleoskust ülehindaks, aga väärt kogemus oleks see igaljuhul; jalutada, jalutada, jalutada tahan, võõrastes kohtades Oma inimesena, nagu teeks seda iga päev; sagida ringi, nagu oleks hiliskevadisel hommikul vaja töölt läbi lipata, et hiljem päevalt kõike võtta, täiega nautida. 3 päevast aitaks (aga ei ütleks ära ka 3 kuust, millest ma eksikombel värdjahakatisena rääkisin), saaks feelingu kätte ja igatseks edasi. tagasi.
aga kunagi saan ma veel kuulsaks ja lähen mõneks ajaks Inglismaale elama. ja siis on kõik ülim - ma mitte lihtsalt ei istu kohvikutes, vaid istun seal, päikseprillid ees, et keegi mind ära ei tunneks, söön headhead lemonpie'd ja ajan ajakirjanikuga juttu, millest tema hiljem asjaliku intervjuu peab kokku lappima. siis olen ma see, kes tahab olla tavaline inimene, kuid südames on õnnelik, et talle selline võimalus on antud.

võõras, kuid oioioikuitore keskkond, hoopis teised, lihtsamad mured ja elu minu enda jaoks.

Riina Londonitripi kirjeldus mõjus mulle vaid veelunistusitekitavalt.

sponsoreerida noort eluavastajat? jah, palun!