laulupidu on tore üritus küll, aga juba praegu, kui Päris Asi pole alanudki, on mul juba sellest siiber. hommikust peale lõõrita, kurk juba valus, magada ei lasta... kõige parem on see, et ma pean seal pidevalt mingit Imeinimest mängima- tuleb dirigent puki peale ja räägib meile, et me ikka sõnu korralikult hääldaks ja täiest kõrist laulaks. "Nii, hakkame pihta!" khmm, millega? mis lugu on? keegi ei tea. ja pole ime jah siis et keegi esimesi sõnu täiest kõrist ei laula...
homme hakkab nalja saama. kartulikotte esimest korda selga proovides tekkis küll väike masendus, aga homme on terve kamp ühesuguseid kloune koos, siis saab lihtsalt mitu tundi järjest nalja teha. ärge siis kuulama/jubedaid pilte tegema tulge! and i mean it!

tegevus toimub hommikul kell 9. ehk siis kui mina veel sügavas unes olen.
heliseb telefon.
"Tere, helistan kliinikust Misiganes. Teil on operatsiooniaeg."
"Möh, misasja?"
"Doktor Kesiganesega, ammusest ajast juba."
"Oot, mis opp?"
"Põskkoopa."
"Heh, ei tea, mul pole kunagi sellega probleeme olnud."
"Aa...Aga olete ikka Annika?"
"EI!"
"Siis pole jah midagi..."
"Nooo, Jumal tänatud!"
hingan kergenenult ja magan edasi.

Mul pole juukseid!
jälle:P

suvehooeag, noh.

urr.
inimesed on nõmedad.
ülemused on nõmedad kui nad ei ütle, et tööd ei ole ja ma ärkan vara (!) üles, et endale süüa kaasa teha, end kohviga turgutada ja sõidan tund aega haisvas ühistranspordis selleks, et mulle öeldaks:"aa, te ei teagi või?"
inimesed on nõmedad kui nad ei suuda otsustada, aga samas siiski tahavad, et asju nende järgi sätitaks ja tehtaks.
inimesed on nõmedad kui nad teisi ei kuula. tunnetele on kerge alluda ja kui ise pole kogenud, siis on kerge eksida. siiski, kuulaks neid, kes on selle juba läbi elanud, teinud või näinud neid eksimusi ja te ei pea hiljem oma tegusi kahetsema.
inimesed on nõmedad kui nad teistest ei hooli. muidugi peab olema lõbus, aga hoolivust peab ka üles näitama.

"see ei ole kohe üldse armas" on päeva ütlus.

ajal, mil olen pidanud inimestes pettuma, on kohutavalt hea ja Ainuõige natukeseks eemale tõmbuda. lihtsalt selleks, et hinge tõmmata, end ja oma soove uuesti leida, et oleks tahtmist ja piisavalt usku täiel rinnal edasiminemiseks. ei taha enam mõelda ega muretseda teiste vigade peale. kahju on küll, et inimestest vaikselt ilma jääme, vaatamata sellele, et kumbki osapool seda ei soovi (sellist ebasloogilisust olen ma alati hukka mõistnud, lausa vihanud. milleks?). kui ta seda ei näe, siis ei näe. ehk siiski õpib sellest ja teinekord mõtleb ka teiste peale.

ei, rohkem ei vaeva ennast. võib-olla naeran veel natuke ja ehk veel natuke, aga ei ohka enam. vaid hingan sügavalt rohulõhna kopsudesse ja lähen istun raudteele. või hüppan munakividel. muretult.

sest pole olemas head ega halba, võimalikud pahed on vaid kogemused elus.

Naine roolis, roller katki.

nojah, peale tunniajast sõitu ("hei, ma olen juba täitsa osav ju!") oli plaan sõita väikese ringiga suurele teele, et ka seal natuke harjutada. mhmh, 100 m pärast kärutasin ma masinat kõrval tagasi. bensiin lekkis. ei olnud hea mõte sellega sõita (sisetunne/naiselik vaist on mul siiski olemas) ja nii ma tirisingi seda ei-tea-kui-palju-kaaluvat-aga-minu-nõrkadele-kätele-väga-rasket masinat kodu poole ning talusin pilke, mis ütlesid vägagi selgelt:"nojah, lase teinekordki naine rooli!"

aga mina ei teinud ju midagi...*inglinägu*

telefonihelin. kiire pilk ekraanile - üks läbi midagi. kiire mõte: oohoo ma suutsin jälle mõnusalt poolde päeva magada!. telefonis hääl: "lähme tööle." mõte: ei tea, kas nii hilja on enam mõtet minna, aga... "Noo okei." punane klhv telefonil ja..kell on 8.17???? iiiissand, ma pole ammmmmu niiii vara ärganud!!

ehk siis tänasest tööloom. jälle. ja jälle samas kohas. kui tavaliselt oli õhtuti tahtmine mingit actionit korraldada, siis nüüdsest naudin vaikust. sest..see on lausa ko hu tav milline müra seal on! njah, mida ühelt trükikojalt ikka oodata.

nobedate näppude ring.

EDIT: 10 päeva sai täis. 18. suvi pidi ju meeletu olema:P
EDIT2: kübara sain, nüüd hakkan linna peal tsikliga kärutama!:D

H i s p a a n i a


kõiges ja kõikjal.

tore on olla teistsuguste inimestega kui tavaliselt, näha asju teisest küljest, mida olin juba kaua kadunuks pidanud. teha asju ilma pikemalt juurdlemata, olla lihtsalt olemise pärast. ja siiski rõõmu tunda ja naeratada, ka pisima emotsiooni peale. rääkida vabalt, tundmata häbi oma seltskonda sobimatuse pärast (olin seal ju "uus") ja jälle naeratada leides eest Mõistmise.
pärast kõike seda polnud mingi probleem tungida Tõnise koju hilja peale südaööd ja rahulikult ta pereliikmeid vestlusesse kaasata ning filmi üle naerda.

You can't hurt me with the things that you do, I'll pick up dandelions and I'll give them to you.

SUVEHOOAEG

rohkem või vähem