nii lihtne.

tahan kulgeda.
vaatasin kellegi (eva-maria?) ühte pilti, kus ta ja nad KULGESID ja oi, kui lihtne elu korraga tundus. eriti kaua see, tunne, kajuks ei kestnud.

töötamine öösiti on veider vabadus.
veel suurem tahtmine päeval lihtsalt kulgeda ja lükata kõik kohustuslik öö peale.

ele sissekanne - "Üleeile öösel istusin ma pärast Zavoodi ja kahte absinti kergelt oma seisukorra pääle mõeldes Marja tänava ühel kiigel." - kulgemine läbi öö.

Zenit, ristiüleõlakotid, vanalinn, suured sallid, uduvihma vahelt helkivad päikesekiired, inimesed, peet, kulgemine.

ei, ma ei ole surnud...

... ma lihtsalt ei kirjuta.

tegelikult ei olegi midagi uut rääkida (aga kui päris aus olla, siis on paljugi. võib-olla isegi liiga palju).
kehtib eelmine sissekanne. tulin lihtsalt ütlema, et olen veel elus.:)