meelde tuli

igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida.
igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata.

kõigepealt: HÄSTI PALJU ÕNNE JA JAKSU JA KÕIK MAAILMA KREVETID MEIE SEBASTIANILE!


ja nüüd, alustades kaugetest aegadest: ehk siis, kolmapäeval, saabusid koju Enel ja Ele, hops-hops nüüd ja kohe valmis ja Viljandi poole. Riina jt näitus, halb vein ja vihm. FolkFolkFolk, Anni jalakarvad vajavad puhkust, "mida arvate Teie moderntantsust?", smugldamine, sõõrikukohvik (jälle!), odav vein, vabalava ja tasuta Avenue&S kontsert, magamata öö (kuradi Jaani seksuaalelu, ma ütlen!), 5 kroonised sallid ja rätikud ja kõrvarõngad ja peamine - eemalolek.
hetkel on ka hea: väljamaganud, vaikselt ärganud, teotahteline ja mitte keegi (neist, kellega ma igapäevaselt suhtlen) ei tea, et ma tagasi olen.
hmm, aga täna võiks ikkagi midagi huvitavat teha.
ja veel, Vilniusesse tahaks. ära, jah. võimalikult palju Ära.

Läti-Leedu 16.-22.07.2007 - mõmmmm

ka mõnedsajad kilomeetrid kaugemal võib olla tõeline Lõunamaa. päevad otsa päikese käes, ohtralt jäätist, lossid ja kirikud, pikad autosõidud tõelise Ameerika kaunitariga, armsad külakesed (ülal pildid Nidast), jalutuskäigud vanalinnades, mõnus seltskond ja naljakad jutud- tõeline Pesakonna suvepuhkus. ma isegi ei vaevu seda tunnet kirjeldama, see ei mahu sõnadesse.

life can change in a blink of an eye.
ei, ma ei ole seda enne teinud, aga eile tuli see kuidagi eriti loomulikult. oligi selline tahtmine, et mitte hoolida arvamustest ja inimestest "keda ma niikuinii kunagi enam ei näe" ning lihtsalt lõbutseda ja olla Tõeline Bitch. ooo, seda ma olin. me olime. vedasime inimesi alt, aga mis siis? me ei andnud neile lootustki, ma ei tea miks nad meilt nii palju ootasid...palju tahad, vähe saad.
kuigi mulle ei meeldi ärakasutamine, tegin ma seda eile päris palju. aga nagu ma ütlesid, mina ei andnud mingeid lootusi, mina olin lihstalt Tõeline Bitch.
get used to it.

kell on 9 hommikul. ma olen 5 tundi (millele eelnesid 3 väga rahutut aga siiski teadvusetut tundi) unetult raamatut "Seks ja linn" lugenud. nüüd lõin käega ja alustan ametlikult hommikut ajalehe ning leige kohviga. telekast ei tule peale seebikate midagi. väljas on kergelt öeldes sitt ilm. olen jälle suutnud end keset suve Halva Tervise teele viia. kõht on kogu ärkveloleku aja korisenud, aga süüa ei ole midagi. vabandust, on, aga ma tõesti ei hakka praegu makarone keetma.
ei, mul ei ole halb tuju, ma olen täna lihtsalt väga mõrd.
*läheb pessa viiendale katsele*

vahepeal on palju koledaid asju juhtunud. aga sunnin end ja teisi positiivselt suhtuma ning edasi minema. remember: Every day is a brand new day.
kurvad asjas lähendavad inimesi ja see on tore.
aina rohkem (ka tänu viimase aja sündmustele) olen leidnud, et ma ei suuda vaikselt olla. ma tahan teha neid asju, mida ma tahan teha. ma tahan olla aktiivne, lõbutseda, et mul oleks funfunfun. et kunagi, kui mul töö kõrvalt enda ja sõprade jaoks vähe aega jääb, saaksin mõelda- aga vähemalt oli mul ilus noorus. et meil oli ilgelt äge koos ja tegime koos Igasuguseid asju. meeletuid, aga mis siis? ainus aeg nautida täiel rinnal, varsti ei jaksa enam füüsiliselt ja siis on päris jamasti.
ei suuda istuda niisama, elada tahan, ELADA!!

eelmisel õhtul harjutamas



edit kogu eelmine tekst.

võimas. sest ma lihtsalt ei oska seda tunnet paremini väljendada. saaks, aga see poleks õige.
olla ise kogu selle keskel, näha selle kallal vaeva pool aastat ja anda viimastel päevadel endast Kõik (nii, et nüüd pole häält ollagi ja treppidest enam ei liigu) - see on midagi erilist!

olles üks lauljatest avanes mulle vaatepilt, mida ükski pealtvaataja, olgu kuitahes kaasaelav või nautiv, näha ei saanud. mõeldamatu hulk inimesi on ühel ajal ühes kohas, laulab isamaalisi laule, neile vaatab vastu veelgi suurem hulk inimesi, nende kohal kõrgub helesinine taevas mõne üksiku valge pilvekesega, taamal paistavad rohelised puud ja pääsukesed lendavad mitte ainult peadekohal, nad teevad auringe meie silme ees, sukeldudes piiritusse taevasse. ilus.

rahvas otsustas. mitte keegi rahvast ei tõstnud käsi, vaid rahavs tõstis käed. loomulikult. kuidas siis muidu? rahvas otsustas, et ühest "Looja, hoia Maarjamaad!" ei aita, on vaja veel. rahvas otsustas, et on aeg tõusta ja ühendada käed. mind ei olnud Laulval Revolutsioonil, aga tänane tunne on kindlasti võrreldav selle aastatetagusega.
külmavärinad õnnest, uhkusest enda ja oma kaasmaalaste üle, rõõmust, mis valdas vaatamata matvale väsimusele. sest seal üleval laulda, vaadates vastu kõikidele nendele inimestele...see on midagi erakordset. minu teine kuid kahjuks (arvatavasti) viimane laulupidu.

"Puu on puude kõrgune, muru murumadal.Õnn on õnne suurune, selg on selja taga."

ja veel. ma olen kohutavalt tänulik selle eest, et on olemas inimesi, kes teevad sellised asjad võimalikuks. ma mõtlen heliloojaid, dirigente jm korraldajaid. nemad said meile oma tänu avaldada, meie saime vastata vaid aplausiga. sellest on liiga vähe.
sest muusika on Elu!