eile siis kauaoodatud Viljandi. polnud ammu käinud. olemas oli veel. kahjuks aega ei olnud eriti, sest läksime sinna ikkagi teatrisse. ruttu poest midagi söögipoolist (sõõrikukoht oli kinni ): )ja siis - näe, siin on roheline kirik! näe, seal on Kirsimägi, seal Kaevumägi, aga sinna me ei saa, sest aega pole ja nad keevitavad seal ja näe, siin on onu Laidoner ja nüüd jookse mäest alla, sest meil on kiire! ja siis kolm ja pool tundi dramaatilisi tundeid ja kaks ja pool tundi kojuloksumist valju muusika poolt saadetuna. ja veel pool tundi koju jalutamist. ehk ma sain kell 2 magama, mis iseenesest ei ole just kuigi hull, aga hommikul normaalselt üles ikka ei saanud.

aga oma Londoniasjast ja kaameraplaanist rääkimise lükkan veel edasi:P

ja Ellega on tarvis ka ilmtingimata vestelda.

eilne ja tänane päev on olnud väga sürrid. palju toredaid inimesi, vanu ja uusi tuttavaid, suupilli oskan nüüd ka natuke mängida ja ma ei olegi nii halb inimene. sain palju uusi asju teada. tegelikult see häirib mind. on alati häirinud.sest need olid sellised asjad, mida üks inimene tegelikult peaks teada. aga noh, nii need asjad on meil kogu aeg olnud.
väga valus oli eile. palju kordi pidin mõtlema "I so did not hear that!", sest "õllet" ja "õieti" teeb haiget. aga seeeest (see näeb nii kena välja) on tulevik helgem. suurest paksust udukogust paistavad läbi nii mõnedki päikesekiired. ja asi ei olegi nii hull kui ma arvasin. jutt sellest mida ma edasi õppima lähen ja mis minust edasi saab.

ja multikapõhjalised supikausid on Meie Viie idee (et keegi kunagi midagi vastupidist ei väidaks). Mihkel tuletas meelde, kuidas väiksena ahvatleti teda taldrikut tühjaks sööma ("söö tühjaks, vaata mis pilt seal on!"). lõpuks enam ei söönud, pilt oli ju alati sama. seega, tulevikulastel tuleb huvitavam elu - söö taldrik tühjaks, siis näed 5 minutit multikat, iga kord erinevat.mina küll sööks. ja tegelikult on see jumala reaalne idee, me mõtlesine kõik kriteeriumid välja. need on need peojärgsed hommikud. ja õllekook ei ole hea! maitseb nagu küpsetatud okse maasikamoosiga. lõhnab ka samamoodi.


aga muidu ei ole üldsegi mitte nii lihtne. väsimus tapab. ei, asi pole selles, et ma Mihkli sünnipäeva puhul jälle kella viieni öösel üleval olin ja siis põrandal magasin. seda on palju tehtud, see ei ole väga hull. it's just that, liiga kiiresti läks chill üle 8 asja korraga tegemisele. veel hommikul (khm lõunal) linna seigeldes ja siis koju oli chill, aga pärast kõhu täis söömist koputas reaalsus õlale - sul on homme stabiilses-kolmeseisus-geograafias (mnjaa, eelmisel kursusel suutsin kuidagi kõik hinded seal neljad saada, aga...see ei loe!!) kontrolltöö, tea kõiki nafta ja tuuleenergia leiukohti, oska märkida kaaril (midaiganes) ja loetle eeliseid ja puudusi! ja siis veel hunnik inglise keelseid sõnu -aju! tööta! ja veel hullem - matemaatika. ma ei salli seda enam viimasel ajal. varem oli see ok, isegi eksami mõte oli peas. enam ei taha. lihtsalt ei suuda. vahest on küll tunne, et on vaja juhet seinast välja tõmmata. täiesti VÄLJA, no brainwork. valus on, sest kui ma tunnen, et enam ei suuda, siis on juba väga halvasti. mina hakkan virisema viimasel hetkel. siis on ohtlik minuga rääkida. ja mitte selle pärast, et ma võiksin karjuda või märatseda. vastupidi.


oma Inglismaa-teemast kirjutan kunagi hiljem. (ja see oli vajalik märkus, et ma seda ka actually teeks)

nüüd ma olen rahul (khm, enam vähem ikka, aga ma ei hakka ära rikkuma). eilne õhtu läks asja ette. ammu pole nii hea olnud.
mõne asja kohta küll "oli seda nüüd siis vaja", aga ma ei kahetse. ma olen selle poolt, et elus peab kõike proovima.
Ole ise perses, Agnes Agnusson! ja "ich bin dein Gummibaer" on nädala lugu. ooojaaa.:)
ja ma oskan lõpuks valetada! kaardimängud tasuvad ära!

MA TANTSIN VIHMAS, MA TANTSIN TUULES!

mm ja juba paar nädalat. Nii Hea On!

enam vähem rahul olen endaga, oma tegemiste ja saavutustega. enam vähem, sest mõned asjad on tegemata ja arvatavasti jäävadki tegemata- mul lihtsalt ei ole aega!!!
tahan hoopis muid asju praegu.
ja Hispaaniasse tahan ka.

aga muidu olen misantroop. paha inimene.

kes mu toas käinud on, see ehk teab, et...noh, ütleme nii, et "korras" selle kohta öelda ei saa. kunagi. va eile. ei, ma ei olnud usin ja ei hakanud imekombel koristama - meil käis koristusfirma, kes me kodu puhtaks tegi. ja..mina tammusin keset oma tuba jalalt jalale, sest...ma ei suutnud leida kohta, kus oleks kübetki tolmu. MITTE KUSKIL. see ei ole (eriti minu toa puhul) normaalne. ma ei suuda käia külas inimestel, kelle kodu on nii puhas, nagu seal ei elakski kedagi. ja nüüd oli Minu enda tuba selline. kapi pealsed, pildiraami pealne,kõige nurgatagusemadki kohad - Täiesti Puhtad. ma lausa PIDIN leidma vähemalt ÜHE koha enda toas, kus oleks tolmu - ei. ei ole.

olgugi, et hommikul oli end raske voodist välja saada (järjekorded 40 lisaminutit und, sest ma Lihtsalt Ei Suutinud Voodist Välja Ronida) ja päeva esimene pool möödus läbi raskuste ja poolune, oli kavatsus oma vabad 3 tundi kuskil maha magada, aga nüüd olen ikka reibas ja heatujuline. sest tund aega head seltskonda + üks kohv mõjuvad väga hästi. meie kool on ikkagi vaatamisväärsus, tihtipeale tulevad inimesed mujalt meid kaema - me siis liitusime nendega, käisime neil järel näpp suus ringi uudistades "vau missugune kool!" kuni vajusime naerust trepi alla. siis kollitasime parimaid õpetajaid, suutsime Kirsi jällegi punastama panna ja pidasime maha pikema vestluse klassijuhatajaga. uudistasime algklasside koolipoolt (nad saavad kevadel katsel chillida, ma tahan kaaaa!!) ja kiusasime armsaid väikseid poisse. 3 tundi tegevusetust mõjub hästi. lõpuks muusika töö millest pool aega õpetaja praktiliselt klassist väljas viibis ja...minu elu on jälle lill.
nüüd väiksed joonista-lõika-kleebi tunnid, et Kirsi homme veel punastada saaks (homme on ju Tema päev) ja siis tagasi igapäevaste õpingute juurde.ohe.

lill

plaanist aasta viimasel päeval päkapikumüts pähe panna ja muru niita ei tulnud midagi välja. kahju. sellist võimalust eriti ette ei tule.

kõlab Eesti hümn ja KõikSeeRahvas kobib laua alla ning hakkam mugima. kohandatud versioon Peruu kombest aastavahetusel kell 12 laua all tuleva aasta iga kuu kohta üks viinamari koos sooviga ära süüa.

ja nii ta seekord tuli. ebaviisakalt laua all mugides. aga tore oli!:)