Rebane 2005 - and I'm damn proud of it!

mnjah, nüüd olen ma siis ametlikult gümnasist.
as you all know, retsimine on...jah, ma siiski ei leia selle jaoks sõnu.

lühi(?)kokkuvõte siis minu 30. septembrist :
hommikul aeti meid varakult üles, topiti riidesse ja anti hommikusööki - muna pähe ja kollane löga, mis sisaldas muuhulgas koeratoitu, sinepit, maisi jm, suhu.
siis oli kerge hommikuvõimlemine - staadioniring-250 m - , kätekõverdused, põlvetõsted, poris vedelmine jne. pärast mida pandi meid kõiki - 70 rebast - jalgpalliväravasse kinni. 7 minutit seal, veel mõned munad ja viit sorti parfüümi, veel üks staadioniring ja rebased võisid tundi minna.
siis juhatati meid pikas kitsas reas aulasse, kus saime end toredalt lolliks teha. natuke rebaselaulu üle kooli, torude külge kinni sidumist.
ja siis kõige "toredam" vahetund. ülesanne oli järgmine - jooksed, pannakse muna pähe, mett ka, siirup suhu (alla ei neela!), roomad läbi liivakasti, teise ka, jooksed edasi (siirup suus!!!)ja sülitad selle oma võistkonna teise poole esimesele liikmele näkku.
tagasi minnes toimub põhimõtteliselt sama aga siis pannakse eelnevalt pähe ja kaelale määritud meele peale valgeid sulgi, mis sinna väga hästi kinni jäävad.
pärast seda ei olnud enam eriti hea ega tore.
(enelile pakkus minu välimus väga palju nalja. kindlasti topib ta minust tehtud pildid kuhugi üles ka, siis saate teiegi naerda.)

torud ummistusid ja mina tõmbusin kortsu aga puhtaks ma sain.
aga päev ei olnud läbi. meid oodati kooli ees, kus anti meile selga mustad prügikotid, pähe ajalehest mütsikesed ja kätte pidi võtma kodust kaasa võetud kummimadratsi või - rõnga.
hanereas läksime bussi, kõigi vasakpoolsetest pükstenagadest oli nöör läbi tõmmatud, et me ikka ära ei kaoks.
Viru keskuses oleks meil tore olnud, aga turvanaised läksid ähmi täis ja ajasid meid ära. laulsime siis vanalinnas. vabaduse väljakul anti meile ülesanne - kõik peavad 1 porganid maha müüma võimalikult kalli raha eest. (mina müüsin 1 kr eest ja porgand jäi mulle söömiseks.)
tellitud oli 2 bussi, meie omal oi tore juht, kes ei tundnud teid ja viis meid 3 tundi sihtkohta (teistel läks poole vähem aega).ja siis suutis ta koha peak kinni jääda, bussi lükkamine sai tippsündmuseks.
lõpuks saime tunnistused ja märgid kätte, ning tundsime end abiturientidega koos hästi.