eelmisel õhtul harjutamas



edit kogu eelmine tekst.

võimas. sest ma lihtsalt ei oska seda tunnet paremini väljendada. saaks, aga see poleks õige.
olla ise kogu selle keskel, näha selle kallal vaeva pool aastat ja anda viimastel päevadel endast Kõik (nii, et nüüd pole häält ollagi ja treppidest enam ei liigu) - see on midagi erilist!

olles üks lauljatest avanes mulle vaatepilt, mida ükski pealtvaataja, olgu kuitahes kaasaelav või nautiv, näha ei saanud. mõeldamatu hulk inimesi on ühel ajal ühes kohas, laulab isamaalisi laule, neile vaatab vastu veelgi suurem hulk inimesi, nende kohal kõrgub helesinine taevas mõne üksiku valge pilvekesega, taamal paistavad rohelised puud ja pääsukesed lendavad mitte ainult peadekohal, nad teevad auringe meie silme ees, sukeldudes piiritusse taevasse. ilus.

rahvas otsustas. mitte keegi rahvast ei tõstnud käsi, vaid rahavs tõstis käed. loomulikult. kuidas siis muidu? rahvas otsustas, et ühest "Looja, hoia Maarjamaad!" ei aita, on vaja veel. rahvas otsustas, et on aeg tõusta ja ühendada käed. mind ei olnud Laulval Revolutsioonil, aga tänane tunne on kindlasti võrreldav selle aastatetagusega.
külmavärinad õnnest, uhkusest enda ja oma kaasmaalaste üle, rõõmust, mis valdas vaatamata matvale väsimusele. sest seal üleval laulda, vaadates vastu kõikidele nendele inimestele...see on midagi erakordset. minu teine kuid kahjuks (arvatavasti) viimane laulupidu.

"Puu on puude kõrgune, muru murumadal.Õnn on õnne suurune, selg on selja taga."

ja veel. ma olen kohutavalt tänulik selle eest, et on olemas inimesi, kes teevad sellised asjad võimalikuks. ma mõtlen heliloojaid, dirigente jm korraldajaid. nemad said meile oma tänu avaldada, meie saime vastata vaid aplausiga. sellest on liiga vähe.
sest muusika on Elu!