laulupidu on tore üritus küll, aga juba praegu, kui Päris Asi pole alanudki, on mul juba sellest siiber. hommikust peale lõõrita, kurk juba valus, magada ei lasta... kõige parem on see, et ma pean seal pidevalt mingit Imeinimest mängima- tuleb dirigent puki peale ja räägib meile, et me ikka sõnu korralikult hääldaks ja täiest kõrist laulaks. "Nii, hakkame pihta!" khmm, millega? mis lugu on? keegi ei tea. ja pole ime jah siis et keegi esimesi sõnu täiest kõrist ei laula...
homme hakkab nalja saama. kartulikotte esimest korda selga proovides tekkis küll väike masendus, aga homme on terve kamp ühesuguseid kloune koos, siis saab lihtsalt mitu tundi järjest nalja teha. ärge siis kuulama/jubedaid pilte tegema tulge! and i mean it!