ajal, mil olen pidanud inimestes pettuma, on kohutavalt hea ja Ainuõige natukeseks eemale tõmbuda. lihtsalt selleks, et hinge tõmmata, end ja oma soove uuesti leida, et oleks tahtmist ja piisavalt usku täiel rinnal edasiminemiseks. ei taha enam mõelda ega muretseda teiste vigade peale. kahju on küll, et inimestest vaikselt ilma jääme, vaatamata sellele, et kumbki osapool seda ei soovi (sellist ebasloogilisust olen ma alati hukka mõistnud, lausa vihanud. milleks?). kui ta seda ei näe, siis ei näe. ehk siiski õpib sellest ja teinekord mõtleb ka teiste peale.

ei, rohkem ei vaeva ennast. võib-olla naeran veel natuke ja ehk veel natuke, aga ei ohka enam. vaid hingan sügavalt rohulõhna kopsudesse ja lähen istun raudteele. või hüppan munakividel. muretult.

sest pole olemas head ega halba, võimalikud pahed on vaid kogemused elus.