nüüd on kohe mitu aega möödas ja kõik on palju värvilisem ning ilusam kui enne. päike paisatab ja soe on (ma teen näo, et veelgi soojem - olen loobunud mantlist ja talvesaabastest. ei tunnista külma.) kevad on igalpool, igas väikses asjas ja mind võib näha naeratades ringi jalutamas. ja laulan ka, omaette. hommikul annavad hoo sisse suviste mälestustega B-hommik ja hullud kärbsed või aevastavad ämblikud hommikuses multikas. ja linnulaul.
ainuke jõuetuse märk on kinni vajuvad silmad.
ja nüüd ongi aeg selle viimasega tegeleda (kuigi karta on, et juhtub justnimelt vastupidine.)
ehk siis Heli läheb kevadpuhkusele. nädalake enda jaoks. enda ja sõprade jaoks, viimane nädal, et nautida alaealiseks olemist (kahju kohe, et Mitte Kunagi Enam ei saa...) ja siis...noh, mitte et siis midagi Erilist juhtuks, aga...mõte on tähtis. ja suvel, kui pidutsemiseks põhjust vähe peaks olema, siis saab alati minu vanaks saamist tagantjärele pidada. sest õigel ajal ( *ohkab* jällekord...) ei toimu midagist erilist...
aga seeeest pralletavad teised ja inimesed lähevad kaugele ja neile tuleb lehvitada ja neid taga nutta ja neile vanaema mõõtu aluspükse kaasa kinkida (mälestuseks. don't ask.) kahju tegelikult, ma ei kujuta ette, mis minust ilma temata saab...jätab mind siia niimoodi üksi...aga samas olen ma ju ta üle väga õnnelik ja uhke!!!:)

selline Maailmalõputunne on. have no idea why. a nii kaua kuni hommikul päike paistab, olen mina õnnelik!