ma vihkan seda, kui inimesed ei mõtle. mitterääkimisest ja suhtlemisest olen ma juba kunagi ammu rkirjutanud, aga peale selle on väga tähtis asi ka mõtlemine. mõtle, mida sa teed, miks sa teed, mida ütled (selles järjestuses) ja kõik on OK. ausalt.

ja ma leidsin, et ma ei viitsi enam eksisteerida (vähemalt leidsin ma endale ka mõttekaaslase, aga see ei aita eriti. see viitab vaid minusuguste mõttetule elule ja see ei ole üldse tore, sest tegu on ikkagi nö järeltuleva põlvega).
ei taha, ei viitsi, miks peaks. milleks? kellele? tõesti. ja see ei ole normaalne. minusugune noor inimene ja eluisu läinud. ei ole normaalne.
kurb.
ja vahest pole enam kurbki. on ainult pohhui.
praegu jätaks KÕIK, mis on ja läheks. ei tea kuhu, ükskõik kuhu ja ega see eriti ei loe ka, sest Ükskõikkus pole seda, mis on siin. ei ole ju vaja, seda mis on. milleks? see ei aita mind kuidagi. perse see kuradi Aasta Õpilane, kohutsused ja "saa hea haridus ja siis on tulevik super"- my ass. milleks mulle see? ei taha enam.



ja samas tahaks asju vaikselt paremaks teha. aga ei oska. väikesed (pealtnäha tähtsusetud) asjad, muudaksid ja annaksid palju, aga ei. lihtsalt ei saa. sest ei saa. ja selle pärast palun mitte halvasti suhtuda sellesse, kui siis kui ma ka vanaks saan mu Üliägedat ja Kõigi Poolt Oodatud tähistavat pidu ei toimu. sest ei saa.


fuck everything.