seda on ennegi juhtunud, et ma lauldes koju olen tulnud (lihtsalt, naeratad ja elad kaasa kõrvu kostuvatele helidele), aga tantsides...jah, eile oli väga hea ja sellest siis ka see rahulolev ning rõõmsameelne jalutuskäik.

üldiselt: raporteerin, et ka pärast eilseid katsumusi ei tunne ma ennast vanana (khm, ahjaa, Tiina tahtis ju, et ma pensionisammast tegema läheks. õugaaaad...).
hommik algas armsalt, siis tuli Aku- väike kohv, tort ja Jääaeg (miks kurat ma igal oma sünnipäeval Jääaega vaatan???), siis Aku juurde, kus ma veendusin lõplikult, et (jah,Tõnnu, tunnistan) olen täielikult tibistunud. tibi. beib. virsikutibi. veel midagi? siis linna, väike tiir ja siis Patrick. chill. vägagi. ka Tõnnu lõpetas oma blokkimise ja siiski laekus kohale (siinkohal peaks ehk Mammut tänama, tema oli ju see Ärarääkija), Elle oma hirmutava kiilaspeaga (mida on hiiglama hea silitada ja mis talle Tõesti VägaVäga sobib. Elle, sa näed kuramuse hea välja!) ja kõik nautisid. mõneks hetkeks ka Nimeta (nüüd olen ma kohe väga kindel, et sinna ei ole mõtet minna- ikka peab ise järele proovima!). ja siis kodupoole. viimane kilomeeter möödus nagu minul ja Ellel ikka, seekord koos Akuga. hea oli. aitäh teile igatahes, ilma teieta poleks mul pooltki nii äge sünnipäev olnud. ametlikult vana.

ahjaa, ega mult (otseloomulikult) dokumenti eriti ei tahetud. nagu ikka. a eks ma siis surun seda neile:)