just siis kui tuleb Kevad ja on aeg, mil hea meelega istuks pargipingile ja naudiks seltskonda päikesesse vaadates, liigun mina kurnatusest ühest seinaäärest teise.
viimased nädalad. seda tuletatakse iga natukese aja tagant meelde ja ise ka sisendan seda teistele väsinutele, aga samas ise... ei jaksa. kohe üldse ei jaksa. silmad on rasked ja 5 h und 24 h jooksul ei ole minu jaoks piisav. eriti kui nädalavahetusi ei eksisteeri ja õhtud mööduvad arvutiekraani jälgides. neetud teeme-nüüd-kolme-nädala-jooksul-võimalikult-palju sess, ma ütlen.

aga päike on hea ja justnimelt otse silma ja elu on jälle elamist väärt :)