kapsas jätkub all the way.
eile 11 tundi koolis, täna 12. homme ka kuhugi sinnakanti. ja siis veel laupäeval tööle. lovely...

pikemat aega teen erinevatele klassidele lectureid teemal "British art". ehk siis naeratan ja häman. "perfect presentation" my ass, kui ma selliste asjade pärast normaalset elu elada ei saa.

rusuv väsimus on tekkinud. ei mäleta enam, millal viimati diivanile pikali heita ja telekat vaadata sain (mitte, et see mingi meelistegevus või mõõdupuu oleks, aga..). aga ka pärast 10 tundi aktiivset ringijooksmist, tubli- ja valmisolekut suudan ma kuskilt energiat ammutada. päntajalgset hip-hopparit (või kes ta nüüd olla üritabki?) sambat tantsima õpetada ei ole niisama lihtne. aga seeeest kohutavalt naljakas. terve tund aega tammusin ühelt jalalt teisele, sest ei suutnud naermist lõpetada. ja hüperaktiive kuid perverssustele kalduvate ideedega maido saar suudab ka alati tuju heaks teha. ning muidugi see Tunne, mis hiljem kontsertil kogu rahvahulga ees tekib, tasub kogu vaeva. selle pärast ma veel käega ei löögi.
siiski loodan, et midagi nii hullu enam niipea ei tule.

aga ma olen nii uhke- alustasin oma esimest romaani (või..vaatab, mis sellest täpsemalt tuleb.) nüüd oleks vaja natuke aega ka, et esiemesest leheküljest kaugemale jõuda...