lõpuks jõudis kohale, et varsti saab kõik läbi. viimane aeg tunda end ühena sellest uskumatust grupist.

mitte kunagi enam ei pea ma jooksma kolme kilomeetrit, kui ma ei taha. kunagi enam ei pea ma tegema kätekõverdusi ega hüppenööriga hüppama, kui ma ei taha.
mitte kunagi enam ei pea ma pidama ühtegi kõnet, kui ma seda ei taha, mitte kunagi enam ei filmi keegi mind, kui ma klassi ees mingit arusaamatut mulli suuremaks puhun, ega ütle: "Ma tean küll, et sulle ei meeldi, kui sind filmitakse, aga nii ongi, et esimene kord ei meeldi, teist korda ka mitte, aga peale kolmandat korda hakkad juba iseendale meeldima."
mitte kunagi enam ei pea ma käima nendes tundides, mis mulle kõige vähem meeldisid, et vaadata kuidas õpetaja JÄLLE SEDA SAMA asja tahvlile kirjutab. ei,- maalib.
mitte kunagi enam ei pea ma mõtlema välja lollakaid ettekäändeid, miks ma jälle tunnis osaleda ei saa.

hakkan hoopis tantsima ja rääkima asjadest, millest tahan, nii kuidas tahan.
teen valikuid, teen neid asju, mida tahan ning millest mul endal ka rõõmu ja kasu on. asju, mida tahan teha.


järk-järgult lõpeb kõik, millega nii harjunud olen.