ma ei taha. midagi teha. olla. ei suuda enam.
hommikul olin positiivsus ise, leidsin õnne pisimates asjades ja hüppasin ringi teiste küsivate pilkude all, tundsin rõõmu kiitvatest sõnadest.
ja nüüd. loivan mööda koolimaja, teosammul, poen kaissu ja vingun. "Kill me now!"

tahaks olla tegus ja anda endast kõik või tegelikult rohkemgi veel, aga ei suuda. kella kuueni koolis istuda ei tohiks ju olla Niii piin, on ka hullemat tehtud. aga niiii igatsen suurt tekki ja pehmet voodit. väsimus on võimust võtnud.

peale lihtsaid nädalaid lööb reaalsus kaikaga pähe. üks suur asi vaja ära teha, teine veel, kolmas-neljas kiire blaa, võimalikult palju autoga sõita, et see asi ometi ära teha, kuigi tegelikult tahaks hoopis (ei, mitte niisama lebotada, vaid) tõmmelda asjade nimel, mis midagi tähendavad ka. anda oma panus ja ideed asjadesse, mis on mulle endale olulised, mitte tõmmelda millegi nimel, mis mind ei huvita ja mille ma poole aasta pärast (aga alles siis!) võin ära unustada.

ei meeldi. ei taha. ei ei ei ei.
*läheb ja tapab end vaikselt ning piinarikkalt jõululaule lauldes*