viibimine vaid kolmes tunnis (seitsmest) ja teiste ehmatamine oma rasedakõhuga - njaa, lõpuaasta üritused ning nendeks ettevalmistumine on hea. jõudingi juba tunda, kuidas ma ei suuuuda istuda ühe koha peal niisama. ma ju muutun kriitiliseks, irooniliseks ja üdini rahutuks. no on vaja ringi joosta ja asju ajada, inimesi taga ajada ja suhelda.
homme räägin päris pisikestele K-st, G-st ja T-st. ja matemaatikatunnis räägime asjadest, mis on üketeise ees või taga. siis saab teha tagasi kõik "Ootame ühe hetke" ja "Kirjutage nii palju kui tuleb" situatsioonid ning meie näidend on lihtsalt viimasepeal!

ei, mulle meeldib rutiinist väljaastumine. seda ma ju olengi alati tahtnud. ma lihtsalt ei pidanud seda enam võimalikuks. wuhuu, pidu!