mulle ikka meeldib see, kuidas meie asju teeme.
täna oli Minu Elu Viimane Kevadine Spordipäev (jah, sellised asjad eksisteerivad siiski).
alustamisaeg, Suvitajad alustasid jalutamist mäe otsa. hmm, poest tahaks midagi head, pall väravasse ja istume maha ning naudime sooja ilma. randa, natuke Maija vedamist, nalja ja naeru. vana kooli juurde "oodake, ärge minge veel ära, meie tahame ka!"aga vot ei saa. Lubjamäkke (valus oli), kust meid kohe alla tagasi saadeti, ainult, et...teiselt poolt. kus oli langus umbes..90 kraadi??? nii tundus küll vähemalt. jalutame ja jalutame ja "lähme siit alla. noo see tegelikult ei ole üldse nii hull...noh, kui puudest kinni hoida või nii..." teised lõpuks läksidki. meie ei olnud eriti suitsiidsed ning eelistasime tsiviliseeritust - natuke jaliutamist ja suurem ring, aga me saime enam-vähem puhtatena tagasi. kohale jõudes otseloomulikult kedagi polnud, kes meie lõpetamiseaja kirja oleks pannud aga...oh well, vähemalt saime jalutada ja naerda ja päikest. ja nüüd olen roosa. rõõsa.

viimane nädal tuleb koo-huu-taav. jube, ma ei taha mõeldagi, aga midagi pole teha. ma oleks äärepealt Reedel Õppima hakanud!!! ei, seda ei saa, nii ei tohi. jube.