kolmapäeva õhtu viis Elle ja Kauriga randa, vestlus oli tubli ja tore, ainult lühikeseks jäi.
reede oli chill. hommikul vara kohe Haapsalu poole, seal saime paar tundi abivalmis nägu teha ja värisemise vahepeal nautisime üksikuid päikeselaike. siis tuttavasse Laternasse sööma ja edasi "mis me nüüd teeme?" väike tiir linna peal ja edasi ranna poole. pargipink jäi meie poolt hõivatuks paariks tunnikeseks kuni enam ei jaksanud. siis tagasi lennuväljale ja...teate ju, kuidas inimesed ära keeravad, kui nad kaua aega ühe koha peal peavad istuma, eksju? mhmh. lennuväli rahvast täis, järsku pöörduvad kõik pigud meie auto poole, sest see suur koos kolme neiuga otsustas kahtlaselt rappuma ja hüppama hakata. vabal ajal oleme normaalsed. vaba aega pole.
õhtul siis lahkusime Pizza Grande poole. astun siis Heast Ruumist välja ja vaatan- viimased inimesed karjuvad: "noh, jookse nüüd!" viimastel päevadel on liiga palju juhtunud, et sellesse lausesse rahulikult suhtuda. tegelikult visati mind mu salliga ja seletati, et need kenjaalsed tüübid leidsid just, et alkoholi saab ainult 5 minutit veel ja neil oli seda ikka ilgelt vaja. õuukei. vaatasime peaaeguöised eriuudised ära, vangutasin pead ja vajusin voodisse. natukese aja pärast tulid ka Mammu ja Meelis. khm. jaaa hakkas pihta. enne kui pea patjagi jõudis puudutada, hakkas see mees norskama. ja rahulikult mitu tundi järjest. mina hammustan patja, tekki, ennast (ei, ma ei ütle ega tee midagi, isegi varbast näpistada oli kahju. saan hakkama, üritan pinges- käed kõvasti kõrvadel- magama jääda (ei saanud), aga ei ütle midagi). õnneks oli mul saatusekaaslasi kes olid nõus tegema öist padajasõda, et vähegi silma kinni saada. siis suutis otseloomulikult keegi teine tore inimene norskama hakata ja toodi tuppa kaks suvalist ajudeta chikki. õuyey. pole ime, et me järgmisel päeval surnd olin.
laupäeva hommikul transporditi meid otse lennuväljale, kus me pileteid müüsime. kõik oli tore- saime inimestega suhelda ja kõik käis kiiresti, kui vaid seda faking tuult poleks olnud. lagedal platil ikkagi, mis sa ikka tahad? aga saime hakkama ja rahvast muudkui tuli. 6-7 tundi jalgadel andis mõnusalt tunda. ülejäänud aja istusime autos, vaatasime viimaseid kiirendusi ja magasime.
kohutavalt hea oli lõpuks koju oma voodisse saada. love that feeling.

ise imestan ka, et ma sellisel üritasel nagu Streetrace käisin, see ei ole minulik, aga väga hea võimalus raha teenida ja mõnusalt chill oli ikkagi. toredad inimesed ja palju päikest minu näos. esimest (kas ka viimast?) korda elus sain öelda "Õu, ära lennuki alla jää!"