eilne ja tänane päev on olnud väga sürrid. palju toredaid inimesi, vanu ja uusi tuttavaid, suupilli oskan nüüd ka natuke mängida ja ma ei olegi nii halb inimene. sain palju uusi asju teada. tegelikult see häirib mind. on alati häirinud.sest need olid sellised asjad, mida üks inimene tegelikult peaks teada. aga noh, nii need asjad on meil kogu aeg olnud.
väga valus oli eile. palju kordi pidin mõtlema "I so did not hear that!", sest "õllet" ja "õieti" teeb haiget. aga seeeest (see näeb nii kena välja) on tulevik helgem. suurest paksust udukogust paistavad läbi nii mõnedki päikesekiired. ja asi ei olegi nii hull kui ma arvasin. jutt sellest mida ma edasi õppima lähen ja mis minust edasi saab.

ja multikapõhjalised supikausid on Meie Viie idee (et keegi kunagi midagi vastupidist ei väidaks). Mihkel tuletas meelde, kuidas väiksena ahvatleti teda taldrikut tühjaks sööma ("söö tühjaks, vaata mis pilt seal on!"). lõpuks enam ei söönud, pilt oli ju alati sama. seega, tulevikulastel tuleb huvitavam elu - söö taldrik tühjaks, siis näed 5 minutit multikat, iga kord erinevat.mina küll sööks. ja tegelikult on see jumala reaalne idee, me mõtlesine kõik kriteeriumid välja. need on need peojärgsed hommikud. ja õllekook ei ole hea! maitseb nagu küpsetatud okse maasikamoosiga. lõhnab ka samamoodi.


aga muidu ei ole üldsegi mitte nii lihtne. väsimus tapab. ei, asi pole selles, et ma Mihkli sünnipäeva puhul jälle kella viieni öösel üleval olin ja siis põrandal magasin. seda on palju tehtud, see ei ole väga hull. it's just that, liiga kiiresti läks chill üle 8 asja korraga tegemisele. veel hommikul (khm lõunal) linna seigeldes ja siis koju oli chill, aga pärast kõhu täis söömist koputas reaalsus õlale - sul on homme stabiilses-kolmeseisus-geograafias (mnjaa, eelmisel kursusel suutsin kuidagi kõik hinded seal neljad saada, aga...see ei loe!!) kontrolltöö, tea kõiki nafta ja tuuleenergia leiukohti, oska märkida kaaril (midaiganes) ja loetle eeliseid ja puudusi! ja siis veel hunnik inglise keelseid sõnu -aju! tööta! ja veel hullem - matemaatika. ma ei salli seda enam viimasel ajal. varem oli see ok, isegi eksami mõte oli peas. enam ei taha. lihtsalt ei suuda. vahest on küll tunne, et on vaja juhet seinast välja tõmmata. täiesti VÄLJA, no brainwork. valus on, sest kui ma tunnen, et enam ei suuda, siis on juba väga halvasti. mina hakkan virisema viimasel hetkel. siis on ohtlik minuga rääkida. ja mitte selle pärast, et ma võiksin karjuda või märatseda. vastupidi.


oma Inglismaa-teemast kirjutan kunagi hiljem. (ja see oli vajalik märkus, et ma seda ka actually teeks)