Hr. Saatpalu, Tallinna Ülikooli ees, kõnnib, käed heledates püksitaskutes, juuksed tuules liikumas, pilk suunatud otse ette, väike rahulolev naeratus. ja ta ümber oli tema enda mull. piltlikult "mull". aga see "mull" oli täpselt selline, nagu ta oma muusikas kirjeldab. valdas täpselt selline tunne, nagu tema muusika minus tekitab, nagu ka paljudes teistes. väike "shveits" hakkas kuskil mu peas kõlama ja vähemalt minutijagu üritasin ma hingamist korda saada, ning tunnet säilitada. sest sain seda nautida vaid hetke, läbi bussiakende, aga järelikult on ta mull ikka ülivõimas.