suvel pole üldse tore haige olla.isegi mitte natukene-haige. nii ma siis jooksengi paksu salliga keset palavat suvepäeva ringi, käsi ulatab isegi mütsi poole. ega ma tegelikult eriti ringi joosta ei jaksagi. mis ongi kõige hullem, kuna see annab hea võimaluse kodus koristada ( emal on puhkus ja ta kasutab seda igati minu vastu ära) ja väikeste naabriplikadega mängida. yey. nagu kujutada võib, on see hästi armas ja tore ja igati valutu, kui ta jookseb ümber toa ja köögi, et hoogu võtta selleks, et mulle otsa hüpata, täpselt nagu kaugushüppekasti - jalad ees. ja kui ta tuleb selja tagant, mina olen mõnuga ennast diivanile istutanud , võtab kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni ja hakkab tirima. minu haige ja paistes kael on sellist hellitust juba kaua oodanud.
ehk kujutan seda endale ette, kuigi nüüd olen selles juba aina rohkem veendunud, et lapsed, vähemalt siin tänaval, on kuidagi vägivaldseks läinud. see sama 4 aastane lõi mind eile ruskiatega, naabripoisid ajavad üksteist ja tüdrukuid suurte kaigastega taga ja neile meeldib millegi pärast hirmsasti meie jänkule kive peale loopida.
ohh, ma lihtsalt ei sobi väikeste lastega.

nagu näha, pole mul millegi muu, kui oma väikese külmetuse ja naabrilaste halva käitumise üle kaevata ega uhkust tunda. I have a really boring life, I guess.